Ülevaade seminarist “Kestlikkusaruandluse uus ajastu: mis on CSRD ja kuidas selleks valmistuda”.

31.03 2023 toimus Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi poolt korraldatud “Kestlikkusaruandluse uus ajastu: mis on CSRD ja kuidas selleks valmistuda”.

Ettekande tegi tunnustatud kestlikkuse ekspert Hanna Ritari Soome Milttonist ning arutlesid Katrin Bats Rimist, Markus Kivimägi Sustinerest, Marika Taal Rahandusministeeriumist, Helen Tammemäe Milttonist ja Riin Savi Baltcapist.

Millest Hanna Ritari rääkis?
Ettekanne keskendus Euroopa Liidu kestlikkuse aruandluse direktiivile (CSRD – EU Corporate Sustainability Reporting Directive) ja sellest tulenevatele raporteerimise standarditele (ESRS), mis kohustab ettevõtjaid hindama oma tegevuse mõju inimestele, ühisk onnale ja keskkonnale.

Direktiiv on vastu võetud ning sellest tulenevad kohustused ettevõtjatele on möödapääsmatud, standardid on veel ettepanekute tegemise faasis. Antud direktiivi eesmärk on suunata ettevõtteid oma tegevusi kaaluma ning vajadusel ka muutma nii keskkonna-, sotsiaal-, kui ärijuhtimise aspektides. Raporteerimiskohustus tagab usaldusväärsed andmed, et tegeleda muuhulgas ühtsemalt kliimakriisiga ja täita Euroopa roheleppest tulenevaid kohustusi

Kuidas ettevõtted peaksid valmistuma?
Seni oli kohustus raporteerida oma jätkusuutlikkusele suunatud strateegiat ja tegevusi suurettevõtetel (avalikkuse huvi all olevad ettevõtted, kus on töötajate arv suurem kui 500), kuid alates 2026. aastast laieneb kohustus kõikidele ettevõtetele, kes täidavad ära kaks tingimust kolmest:
1. ≥ 250 töötajat
2. ≥ 40 M EUR müügitulu
3. ≥ 20 M EUR bilansimaht

Reaalsuses tähendab see, et 2026. aastal tuleb esitada andmed eelmise aasta ehk 2025. aasta kohta. Sama kohustus hakkab tegelikkuses kehtima ka väike- ja keskmistele ettevõtetele, kuid seda kaheaastase aastase üleminekuperioodi ja teatud eranditega.

Tark teeb ettevalmistusi juba praegu

Tegemist on keeruka ja väga detailse aruandlusega, mille puhul tuleb määrata enda tegevusvaldkond ja sellest tulenevate mõjutegurite põhjal raporteerimise kohustuste maht. Aruande esmakordne koostamine on ajamahukas, kuna ettevõtjana pead läbi analüüsima erinevad standardid ning vastavalt andmeid koguma ja talletama. Küll aga teenib see pikemas vaates olulist eesmärki ning kui korra on taoline raport juba koostatud, siis edaspidi oma tööd läbi aasta vastavalt organiseerides ja andmeid süstemaatiliselt kaardistades, on võimalik raport ära täita oluliselt kiiremini ja vähema vaevaga. Aja jooksul peaks raporteerimine olema maksimaalselt automatiseeritud, et vähendada sellest tulenevat halduskoormust.

Millest peaks alustama, et olla valmis kestlikkuse aruandluseks?

Samm 1 – mida peab tegema?
Kohustus raporteerida vastavalt CSRD direktiivi standarditele (ESRS), mis peavad olema kinnitatud välise audiitori poolt.

Selleks:

on soovituslik konsulteerida kestlikkuse aruandlusele pühendunud eksperdiga, kes selgitab põhjalikult lahti direktiivi ja sellega kaasnevad standardid;
koosta olulisuse analüüs (materiaalsuse analüüs), et teaksid, kus esinevad olulisemad mõjukohad ning mille kohta pead infot esitama ja milliste standardite alusel;
tee GAP analüüs saamaks teada, mis on sinu ettevõtte hetkeolukord, st millistele standardi nõuetele on kohustus andmed esitada ning kus peab alustama tööd andmete kogumiseks.

Samm 2: kuidas raporteerida?
Raport tuleb esitada koos tegevusaruandega, mis on kinnitatud juhatuse poolt ning tehniliselt peab see olema masinloetav.

Raportis esitatavad andmed puudutavad küll vaid sinu ettevõtet, kuid sisaldavad ka infot sinu hankijate ja koostööpartnerite kohta. Valmista ette plaan, kuidas juhtida kommunikatsiooni ka nendele ning tuleviku huvigruppidele (eelkõige investoritele).

Samm 3: millal raporteerida?
Suurettevõtted raporteerivad 2024. majandusaasta kohta, CSRD tingimustele vastavad (suur)ettevõtted 2025.aasta ning väike ja keskmise suurusega ettevõtted 2026. aasta majandusaasta kohta.

Koosta vastavalt oma ettevõttele teekaart, kus on ajaliselt paika pandud tegevused selleks, et andmete allikad oleksid kaardistatud, metoodika nende kogumiseks läbimõeldud ning edasised vajalikud protsessid loodud ja juurutatud tulevikuks.

Vestlusring ettevõtjate ja riigi esindaja vahel
Katrin Bats Rimist, Markus Kivimägi Sustinerest, Marika Taal Rahandusministeeriumist, Helen Tammemäe Milttonist arutlesid Baltcapi ESG juhi Riin Savi eestvedamisel, kuidas Eesti ettevõtjad on eelkuuldud ettekandes tutvustatud regulatsiooniks valmis.

VEFi liikmetele ja seminari publikule saalis ei tulnud teema uudisena – tekkis elav arutelu ning mõttevahetus.

Mõned väljavõtted arutelust:

Eesti ettevõtted ja ka ühiskond ei ole endale teadvustanud, miks antud teema on seadusandluses muudetud kohustuslikuks. Kehtima hakkavad standardid tekitavad palju segadust.
Marika Taal tõi välja, et ettevõtted koguvad igapäevaselt palju andmeid selleks, et edukalt tegutseda ja seadustele vastata. Siinkohal ei teki küsimusi andmete vajalikkuses, seda peetakse elementaarseks. Aga kui suuremas pildis võtta ära raporteerimisest väärtusahel, siis ongi number vaid element, mis ei vii eesmärgile lähemale. Teisisõnu – anname ka antud raporti juures endale aru, miks see on vajalik, miks see on loodud. Samuti viitas Marika Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi reaalmajanduse programmile, mis toetab andmepõhiste otsuste tegemist.
Katrin Bats arutles selle üle, et oleme alati pidevas muutumises ja peame kohanema. Siiani oli vastutustundlik ettevõtlus pehme teema, millega tegeleda. Nüüd, kus korraga on tekkinud vahend, mis paneb kõiki ettevõtteid sellega tegelema ja eesmärki teenima, on ärevust palju. Ei aita kaasa ka kõrgete poliitiliste tegelaste teadmatusest ja pealiskaudsusest tulenevad väljaütlemised, mis tekitavad segadust ning vastumeelsust. Kunagi oli ka digitaliseerimine uudne asi, millega kaasa minna. Täna ei oska ei ettevõtted ega ühiskond ette kujutada asjaajamist ilma digilahendusteta.
Markus Kivimägi tõi välja, et tegemist on ühisvaratragöödiaga, mis tähendab, et peame suhtuma loodusvaradesse kui ühisvarasse, mille ebavõrdne ja ebaõiglane kasutamine toob kaasa trotsi ja tragöödia. Ettevõtete seas tekib pahameele tunne, et miks mina ettevõtjana pean andma ja tegema rohkem kui teised ja seejuures kasutama ressursse teistest vähem. Seda arusaama peab muutma globaalselt, et oleks ühtne lähtekoht.
Helen Tammemäe tõi välja, et kestlikkuse kohta raporteerimise vajalikkus peaks olema tänases maailmas normaalsus ja arusaadav kõikidele. Siis ei peaks kasutama ka n-ö piitsa meetodit pannes ettevõtjad fakti ette, et nende ettevõtluselu hakkab teatud määral dikteerima ja suunama globaalsel tasandil vastu võetud kokkulepped. Raporteerimine sellisel kujul on tulnud, et jääda ning siinkohal peaks nägema kasutegureid, mida raporteerimine ja kitsamalt – kliimateadlikum käitumine – aitab luua. Oleme paremad tööandjatena, inimestena. Maailm muutub ja peame sellega kaasa minema.
Üldist mõistmist leidis arutlejate poolt, et ei piisa, kui määratakse heal juhul üks inimene, kes peab nüüdsest kestlikkusaruandluse tarbeks tegutsema. Muutuste juhtimine algab juhtkonnast.
Annika Arras tõi kommentaaris välja, et senised uuringud näitavad, et meil puudub ettevõtjate ja riigi vaheline arusaam ning ühtne kommunikatsioon. Ettevõtjad ootavad riigilt juhiseid ja selget dialoogi, et üleminek oleks hästi juhitud ja toetatud.