Aina enam teadvustavad juhid, et võõrapäraselt kõlavad lühendid nagu CSR, ESG ja SDG pole ainult mainekujundamise tööriistad, vaid et vastutustundlik ettevõtlus on üha selgem konkurentsieelis ning ühtlasi nii kriiside ennetamise kui leevendamise tööriist, kirjutas VEFi tegevjuht Triin Toomesaar 2. juunil Äripäeva vahel ilmunud eriväljaandes Vastutustundlik Ettevõtlus.
On loomulik, et inimest tema argielus huvitavad eelkõige isiklikud ja kohesed väljakutsed ja tegemised. Ent juht – liider, kelle kätte on muu hulgas usaldatud nii muutuste eest vedamine kui ka kriisidest läbi juhtimine – ei tohiks unustada vaadet, mis korraga lai, hõlmates väga erinevaid valdkondi ja tasandeid, kui pikk, ulatudes tänasest päevast vähemalt aastate, pigem isegi aastakümnete taha.
Uuringudki viitavad, et ettevõtted, kes arvestavad oma tegevuses ESG-mõõdupuid ehk keskkondlikke, sotsiaalseid ja juhtimisalaseid kriteeriume, on kasumlikumad.
Veel enam: konkurentsieelis püsib ka kriisides, sest end varem vastutustundliku ettevõttena näidanuna ollakse usaldusväärsemad nii oma senistele partneritele ja klientidele kui ka kogukonnale laiemalt, olgu lähedal või kaugel. Selliselt tegutsedes ei lähe ettevõttel mistahes kriis lihtsalt raisku, vaid annab võimaluse konkurentidest möödumiseks: selmet lihtsalt mõelda, kuidas mõnes kriisifaasis toime tulla, suudetakse mõelda, mis saab pärast.
Skeptilisem juht võib muidugi küsida: kas olukorras, kus meid täna räsivad järjest kriisid nii tervishoius kui julgeolekus; hinnatõusud nii energia- kui ka erinevate toormete turgudel; kus korraga pitsitavad nii tööjõupuudus, inflatsioon kui ka palgasurve, on kellelgi päriselt mahti vastutustundliku ettevõtluse põhimõtetele mõelda? Või tehakse ainult vastavat nägu, et trendiga kaasas käia?
Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum pakub ettevõtetele juba aastaid võimalust oma tegevust vastutustundliku ettevõtluse indeksi kaudu analüüsida – nii õppimise ja arengu toetamise eesmärgil kui ka võimalusena koostööpartneritele oma edenemisest usaldusväärsel viisil märku anda. Ning sel kevadelgi oli hulk ettevõtteid, kes ka läbi ehmatavate maailmauudiste võtsid ankeeti täita ning on äsja kätte saanud esimese tagasiside ja enamasti ka vastustes peitunud sihiseadmist, tegevusi ja arenguid peegeldavad märgised.
Rohepöörde kõrval ka sotsiaalne pööre
Värskelt sedasorti ettevõtete võrgustikku vedama asununa olen märganud, et keskkondlikke väljakutseid mõtestatakse aina paremini ja strateegilisemalt, mõõdetavate ja päriselt positiivset mõju taotlevate eesmärkidega. Oma rolli on ilmselt mänginud asjaolu, et keskkondlikku sihiseadmist ja (süsiniku)jalajälje vähendamist eeldatakse või lausa nõutakse juba pikemat aega, eriti rahvusvaheliselt.
Samas: vastutustundlik ettevõtlus ei ole ainult keskkondlik mõõde; ei ole ainult rohepööre, mida ruttu ära teha, et siis tavapärase ärikorralduse juurde naasta.
Ununema või pealiskaudsemat tähelepanu kipub saama eriti just sotsiaalne mõõde, kusjuures mõnikord läheb konarlikult isegi seadustega ette nähtud sotsiaalse valdkonna kohustuste täitmine, kui ettevõttel on astumata jäänud tööturvalisust puudutavad sammud.
Ometi võib just kriisidest läbi tulemisel olulisim olla see, mida ettevõte on varem sotsiaalses mõttes teinud. Kusjuures – nagu keskkondlike eesmärkidegi puhul – seda pole võimalik teha ilma hea ja vastutustundliku, läbipaistva juhtimiseta.
Mida tähendab vastutustundlikkuse sotsiaalne mõõde?
Esmalt muidugi oma töötajate, sealhulgas nende töötingimuste eest hoolitsemist. Aga ka ettevõtet ümbritseva kogukonna – mõnel puhul kogu ühiskonna – vajadustega arvestamist, nende kaasamist otsustesse, mis kogukonda puudutavad, olgu siis planeerimisel, tootmisel, teenuste osutamisel, mistahes tegevuse alustamisel, jätkamisel või lõpetamisel. Ka julgust avatult ja empaatiliselt rääkida vastuolulistest teemadest kogu- või ühiskonnas võiks pidada teadlikuks sotsiaalseks vastutustundlikkuseks – ja vastuolude varjamist või nende ilustamist vastutustundetuks valikuks.
Sotsiaalsele mõõtmele teadliku tähelepanu osutamine on eriti oluline just kriisidele ja ebakõladele mõeldes. Siin peitub mitmekülgne potentsiaal: klientide lojaalsuse kasvatamisest konkurentsieeliseni töötajate leidmisel ja hoidmisel, kogukondlikust heast tahtest laiema ühiskondliku poolehoiuni välja.
Kõik jooksevad maratoni!
Eriti just rohepöördelistes vestlustes on maratonijooksmine populaarne metafoor. Sellega antakse mõista, et minna tuleb tasa, targalt ja järjekindlalt.
Ent igaüks, kes on proovinud kunagi pikemat maad joosta – olgu selleks kasvõi 10 kilomeetrit –, teab, et pikamaajooksule peab tegelikult eelnema plaan või lausa mitu. Üks on treeningplaan, teine on (alam)plaan võistlusnädalaks ning kolmas konkreetseks jooksuks endaks. Neljas ja võib-olla viieski nendeks puhkudeks, kui treeningutel või võistlusrajal juhtub midagi ootamatut. Ja kuues näiteks selleks, kuidas jooksust taastuda. Hea jooksuplaan hõlmab valmistumist erinevaks ilmaks, energiavarude täiendamist (ja selle harjutamist) ning ettevalmistusi vaimseteks väljakutseteks. Seda kõike läbi mõtlemata võib juhtuda, et jooks jääb ühel hetkel katki – või on lihtsalt kohutavalt piinarikas, võib-olla vigastusigi kaasa toov.
Maailm meie ümber karmistub: enne kui eelmised kriisid jõuavad lõppeda, vaatavad nurga tagant juba järgmised. Et kriisides toeks olevad vastutustundlikkuse põhimõtted saaks juurduda; et need järgmises kriisis ka ära ei ununeks, on juhtidel ülioluline roll koostada ühised plaanid ja varuplaanid; teha läbi vajalikud treeningud ja olla valmis nii oodatud kui ootamatuteks raskusteks rajal.
Vastutustundlikust ettevõtlusest, sh sotsiaalse mõõtme läbi mõtlemisest võidab nii konkreetselt ettevõtja, tema kogukond töötajatest klientide ja partneriteni välja kui ka kesk- ja ühiskond.
Ilma selleta… mina eesseisvale kriisimaratonile minna ei söandaks!