Ringmajandusele üleminek on otseselt seotud Euroopa Liidu sooviga pidurdada elurikkuse hävinemist ja sõltuvust imporditavatest maavaradest. Need maavarad on kas piiratud, peagi lõppemas või ebasõbralikes kätes ning neist sõltumine ohustab mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa Liidu suveräänsust, kirjutas Kadi Kenk, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi ringmajandusvaldkonna juht 31. mail Postimehe vahel ilmunud erilehes.
Ometi käsitletakse ringmajandust ja rohepööret Eestis pahatihti kui moeröögatust või keskkonnakaitsjate tülikat pealetungi. Kuigi pealtnäha on roheline sõnavara aina selgem ning pingutatakse rohelisema kuvandi nimel, on teadlik ringmajandamine veel lapsekingades.
Julgen öelda, et Eesti ettevõtted jagunevad laias laastus kaheks:
- Ettevõtted, kes oma põhitegevuses on üsna edukalt ringmajanduse põhimõtteid järginud alati, kuid ei teadvusta seda. Kvaliteetne toodang, reostuse vältimine ja lojaalne suhe kliendiga on hulga juhtide jaoks normaalne. Et nende ärimudeli kirjeldamiseks on võtta uued sõnad nagu rohepööre, kestlik ärimudel või ringmajandus, on kõige rõõmustavam taipamine, mida koolitustel kohtame. Ja ringmajandusest teadlikuks saamine aitab vältida mõttetuid kulusid enda ’rohelisemana’ näitamiseks.
tühik - Ettevõtted, kelle ärimudel seisab lineaarse ületarbimise taburetil: tooda-tarbi-viska-ära. Kui siis nähakse vaeva vaid kuvandi muutmisega, kuid ei investeerita päriselt olulisse – ringsete ärimudelite otsimisse ja katsetamisse – kasvavad ajas äririskid, mis aina tihemini realiseeruvad ja mille vastu ravimit polegi.
Muutustes peitub meeletu potentsiaal
20. sajandist pärit tootmis- ja tarbimismudelitele otsitakse lahendusi kõikjal. On hinnatud, et ringmajandus loob sadu kordi enam töökohti, võrreldes tänase reaalsusega, kus suurem osa toodangust lõpetab prügimäel või põletusahjus. Ärimudelite ümbermõtestamine, aga ka neid võimaldavate tehnoloogiate välja töötamine annab võimaluse muutuda (all)töövõtjast tööandjaks – luua lisandväärtust, mis tooks rikkuse koju kätte.
Näiteks ühekorrapakenditest vabanemisele otsitakse kirglikult lahendust kõikjal maailmas korduskasutussüsteemide näol. Kes töötab välja uudsed materjalitehnoloogiad, logistika- ja makselahendused ning siis maailmale maha müüb?
Et Eestis innovatsiooni tagant utsitada, on Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum (VEF) maale toonud hollandlaste välja töötatud ja üle maailma rakendatud CIRCO ringdisaini programmi. Selle käigus on ettevõttel võimalik välja töötada ringseid tooteid ja teenuseid. Programmi käigus tekib selge arusaam, mida päriselt tähendab ringmajandus ning milliseid võimalusi see võib pakkuda oma ärimudeli arendamiseks või uute loomiseks.
Oleme tänaseks töötanud paarikümne ettevõttega, kes oskavad nüüd läbi ringdisaini ja ringsete ärimudelite oma tegevust mõtestada ja ringmajanduspõhimõtete juurutamiseks endalt õigeid küsimusi küsida.
Aga kui nemad on alles õppinud õigeid küsimusi küsima, siis millised on need levinud valed? Mõned illustreerivad pudelikaelad, kuhu ringmajandamine on takerdunud:
– Kas mu ettevõte saab ringmajanduses osaleda?
Absoluutselt iga ettevõte saab moel või teisel vältida jäätmeteket, planeerida toodete ja toote komponentide või materjalide elukaart, vajadusel asju parandada, ringlusse suunata ja ka kliente harida. Kui ettevõte on jõuetu suunama toote disainiprotsessi, on ta järelikult lähemal lõppkliendile, keda saab ometi harida, kuidas toodet õigesti kasutada, hooldada või kuhu viia, kui toode enam kasutada ei kõlba. ‘Business as usual’ on toota lühikese elueaga asju, millega pole pärast eluea lõppu midagi teha. See on kulu ja selle vältimisse saab panustada iga ettevõte, kes tootmisprotsessis osaleb.
– Kas ringmajandus on jäätmekäitlus?
Nagu ütleb Maaülikooli professor Mait Kriipsalu: „Ringmajandus ei saa olla jäätmekäitlus juba sel lihtsal põhjusel, et jäätmekäitluse kohta juba on oma sõna.“
Sisuliselt on ringmajandus hoopis kõik see, mis väldib asjade prügiks muutumist. Kvaliteetne toode saab luua väärtust, vahetades omanikku (nt autod, ehted, kinnisvara) või pakkudes tööd teenindussektorile (hooldus, remont, uuendamine). Kui asjade esialgne otstarve lõppeb, on ringmajandamine ka näiteks see, et asja osad või selle materjalid saavad toodetud uuteks toodeteks nii, et nende väärtus ei lange. Seega alumiiniumpurgist uue alumiiniumtoote tootmine on puhas materjaliringlus. Samas ookeaniplastist toodetud vaip enam omakorda millekski kasulikuks ümbertöödelda ei kõlba ja sellega lõppeb materjali elukaar pärast esimest ümbertöötlust siiski prügimäel või põletusahjus.
– Kas ringmajandus on see, kui mul jääke ei teki?
See küsimus kummitab tootmisettevõtteid ehk kõige enam ja on ka ehe näide lineaarse majandusmudeli suurimast probleemist. Kui iga ettevõte mõtleb toote loomise juures ainult oma kitsale lõigule, tekibki olukord, kus jäätmekäitlejale jääb kätte hunnik prügi, mida kõlbab vaid ära põletada. Samas ettevõtted, kes suudavad tootmisjääkideta toimida, on küll väga efektiivsed, aga mitte tingimata ringmajandavad. Samm edasi on tööstussümbioos, kui ühe ettevõtte jääk on väärindatav teises ettevõttes sisendmaterjalina või hoopis energiana. Ringmajandav ettevõte ei küsi endalt ainult, kuidas vältida jääke enda tootmises, vaid küsib ka, kuidas tema toodang võiks igavesti väärtust loov olla.
Mida veel küsima peaks?
Lineaarselt mõtlevad ettevõtted ei küsi endalt, mis juhtus enne neid ja mis saab pärast. Nii teenitakse elukeskkondade ja inimeste arvelt, keda seadused ega kultuur ei kaitse. CIRCO programmis küsivad ettevõtted endalt terve jada küsimusi kogu oma toote elukaare kohta. Nii saab kaardistada, kus on toote elutsüklis suurimad väärtuskaod. Igasugune praegu veel eksisteeriv kadu annab tegelikult võimaluse tõsta ettevõtte konkurentsivõimet ning muuta ärimudel kestlikuks. Küsima peaks endalt seega küsimusi, mis aitavad ühtaegu ressursse säästa ja luua majanduslikku kasu. Kui planeeritav toode või teenus arendab kohalikku majandust, parandab elukeskkonda või on muul moel loodusele või inimestele kasulik, kuid ei tooda tulu, siis on tegu heategevusega.
VÄÄRTUSE MÄGI
Ülaltoodud joonisel väljendub toote ringmajanduslik saatus. Kasvatatud või kaevandatud materjalidele lisatakse tooteks saamiseks väärtust, mis on kõrgeim lõppkliendi kätte jõudes. Iga järgnev tegevus peaks olema seda väärtust säilitav ning kui see ei ole võimalik, suunatakse toote osad või materjalid tagasi uue toote tootmiseks. Kõik see on kõrget lisandväärtust ja töökohti loov majandustegevus. Peale selle väldib see jäätmetega ning uute toorainete kasvatamise või kaevandamisega seonduva kulu tekkimist.
Kui ettevõte taotleb, et toode püsiks oma kasulikus väärtuses võimalikult kaua ning selle komponendid või koostisosad saaks püsivalt – mitte vaid ühe või paar korda – ringelda, on vaja muuta ka seda, kuidas ettevõte oma tootest üleüldse mõtleb. Siin aitab alustuseks nendele kolme küsimusele vastuse otsimine:
– Kuidas saaks toote tootmiseks kasutada teisest materjali?
– Mis juhtub minu tootega pärast müüki?
– Kes teenib raha minu müüdud tootega pärast tehingut?
Küsimus pole, kas ringmajandmisel on mõtet, vaid kui kasulik see saab olla.
Joonise autor. Kenk, K. Kohandatud versioonist “MASTER CIRCULAR BUSINESS WITH THE VALUE HILL”, Elisa Achterberg (Circle Economy & Sustainable Finance Lab), Jeroen Hinfelaar (CIRCO), Nancy Bocken (TU Delft).